Atsetoon on laialdaselt kasutatav orgaaniline lahusti, millel on mitmesuguseid tööstuslikke rakendusi, sealhulgas värvid, liimid ja elektroonika. Isopropüülalkohol on ka tavaline lahusti, mida kasutatakse paljudes tootmisprotsessides. Selles artiklis uurime, kas atsetooni saab valmistada isopropüülalkoholist.

Isopropüülalkoholi teisendamise peamine meetod atsetooniks on protsessi kaudu, mida nimetatakse oksüdatsiooniks. See protsess hõlmab alkoholi reageerimist oksüdeeruva ainega, näiteks hapniku või peroksiidiga, et muuta see vastavaks ketooniks. Isopropüülalkoholi korral on saadud ketooni atsetoon.

Selle reaktsiooni läbiviimiseks segatakse isopropüülalkohol katalüsaatori juuresolekul inertse gaasiga nagu lämmastik või argoon. Selles reaktsioonis kasutatav katalüsaator on tavaliselt metalloksiid, näiteks mangaandioksiid või koobalt (II) oksiid. Seejärel lastakse reaktsioonil liikuda kõrgetel temperatuuridel ja rõhkudel.

Isopropüülalkoholi kasutamise üks peamisi eeliseid atsetooni valmistamisel on see, et see on teiste atsetooni tootmise meetoditega võrreldes suhteliselt odav. Lisaks ei nõua protsess väga reageerivate reagentide ega ohtlike kemikaalide kasutamist, muutes selle ohutumaks ja keskkonnasõbralikumaks.

Kuid selle meetodiga on seotud ka mõned väljakutsed. Üks peamisi puudusi on see, et protsess nõuab kõrgeid temperatuure ja survet, muutes selle energiamahukaks. Lisaks võib reaktsioonis kasutatav katalüsaator vajada perioodiliselt asendamist või taastamist, mis võib suurendada protsessi üldkulusid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et isopropüülalkoholist on võimalik toota protsessi kaudu, mida nimetatakse oksüdatsiooniks. Ehkki sellel meetodil on mõned eelised, näiteks suhteliselt odava lähtematerjali kasutamine ja see ei vaja väga reageerivaid reagente ega ohtlikke kemikaale, on sellel ka mõned puudused. Peamised väljakutsed hõlmavad kõrge energiavajaduse ja katalüsaatori perioodilise asendamise või taastamise vajadust. Seetõttu on atsetooni tootmise kaalumisel oluline arvestada iga meetodi üldkulude, keskkonnamõju ja tehnilise teostatavusega enne kõige sobivama tootmisraja kohta otsuse tegemist.